ma olen väga laisk kirjutaja. pean end välja vabandama sellega, et mul tõesti on siin palju tegemist. eile ostsin endale lõpuks ratta. mu paistes ja ärakulunud jalad on mulle väga tänulikud selle eest. sõitsin rattaga ümbruskonnas ringi ja see on lihtsalt uskumatu, kui sarnane see Eestiga oli! Õhtul vedasin ennast ühe studentnation'i peole, kus sissesaamiseks tuli üle tunni aja järjekorras seista. Rootsis on kõikidel üliõpilastel kohustuslik kuuluda mingisse üliõpilasorganisatsiooni, üldiselt põhineb nendesse kuuluvus maakonnal, kust õpilane pärit on. Pidu oli tõsiselt hea: muusika, palju rahvast ja talutava hinnaga joogid. Täna on pidu meie ühikas. Poleks osanud arvatagi, et mul siin Rootsis nii palju pidutseda tuleb.
Meie ühika seltskond on õnneks väga lahe, õhtuti istutakse köögis ja räägitakse juttu, õnneks on kõigil hea huumorimeel kah.
Ilm läks külmemaks, sügis tuleb. Aga rattasõit on ikka tõeline mugavus. Nii mõnus on öösel peolt ruttu koju tulla!
Nädalavahetusel lähen tõenäoliselt Norrköpingusse Katriannile külla.

lõpuks siis kirjutan

Esimene nädal Rootsis on olnud äärmiselt ekstreemne: nii palju inimesi (välistudengeid on u 900 ringis), kogu aeg toimub midagi, magada saab vähe, käia tuleb palju jne jne.
Rootsi kohta võib lühidalt öelda nii palju, et kõik on enam-vähem sama, ainult kallim. Ja raha küsitakse siin tõesti kõige eest.
Minu elukohast nii palju, et see asub kesklinnast umbes pooletunnise jalutuskäigu kaugusel ning need meie ühikakompleksi kaks maja kuulusid kunagi Rootsi kõige suuremale psühhiaatriahaiglale. Ühesõnaga ma elan endises hullumajas. Meie ühikas elavad ainult välistudengid, seltskond on Tony Sopranot tsiteerides "justkui United Colors of Benettoni reklaamist välja astunud". Kanada, Belgia, Hiina, Itaalia - you name it. Kui Rootsi erilist kultuurishokki ei tekitanud, siis ühikas tegi seda ikka küll. Poleks osanud arvatagi, et seltskond on nii multikultuurne. Meie korrusel elab päris mitu hiinlast ning allkorrusel elav lätlane ütleb selle kohta Chinatown. Kaks hiinlast, Hao ja Ling on hullult lahedad, suhtlevad ja teevad nalja. Üldiselt paistab, et seltskond väljaspool Euroopat on päris ambitsioonikas - kõik nad õppivad midagi elektroonikaga seotut.
Välistudengitest on Lundis kõige rohkem sakslasi. Minuga koos samal rootsi keele kursustel on peamiselt soomlased, kõrvalmajas elab ka üks eestlane, mis on väga hea, sest suhtlemine on põhiliselt inglise keeles ja tore on aeg-ajalt ikka emakeeles ka rääkida.
Lund ise on hästi kena linn, väike ja armas, meenutab veidi ka eesti linnu. Kardan, et pean endale siiski ratta muretsema, sest esimese nädalaga olen ma oma jalad korralikult rakku käinud. Rootslased on väga ilusad ja stiilsed, mehed veel eriti. Viimased kannavad peaaegu eranditult skinny jeans'e ja valgeid ketse. Soengud on neil ka äärmiselt hoolitsetud, mõned mehed kannavad lausa käekotte. Aga jah, ilusad on nad siin tõesti.
Neljapäeval käisin Malmös, mis on Lundile väga lähedal ja kus toimus Malmöfestival. Esines väga lahe rootsi bänd Mando Diao. Kahju, et mu fotokas Itaalias katki läks, ei saanud seda kaasa võtta ja pilte teha. Aga kui selle parandusest kätte saan, lisan siia blogisse ka pilte.
Mis puutub veel välistudegite omavahelisse suhtlemisse, siis enamik ikka teab, kus Eesti on. Teatakse ka seda, et eesti keel on soome keelele väga sarnane. Eesti pole n-ö padu- Ida-Euroopa, alati on võimalik see keele ja kultuuri kaart välja käia. Olen selles siin ka ise veendunud, et eestlased on oma temperamendilt ikkagi väga põhjamaised. Samas, raske ja mõnes mõttes ka mõttetu on üldistada, parem on ikkagi indiviidi tasandilt vaadata. Kuigi, kui aus olla, on see siin üsna keeruline, sest stereotüübid on ikka päris selgesti välja kujunenud. Aga eks see ole alguse asi. Päevas võid siin tutvuda saja uue inimesega, lähedasemaks saab ju ikkagi nendega, kellega koos elad või õpid.
Eile toimus suur välistudengite welcome-party ja, üllatus-üllatus, oli see nagu tüüpiline Tartu Sõbramaja labrakas 1990ndate hittide ja maani täis inimestega, ainult et suurem. Kuna see nädal on nii väsitav olnud, polnud ma erilises peotujus, aga ära sai käidud.

Mis puutub alkoholi, siis see on siin metsikult kallis, nagu ka suitsud (45 SEK-i pakk). Aga see ei takista inimesi joomast ja suitsetamast. Rootslased joovad nagu loomad. Ja nüüd ma näen, kui tõsine probleem see ikka Põhjamaades on. Pole vahet, kui kallis alkohol on, kõik joovad ikka metsikult, nii et olge seal Eestis siis õnnelikud, et võite suhteliselt odavalt purju jääda. Alkoholi hinnatõus "wiinakatku" eemale ei peleta.
Rootsi ühiskonnast pikemalt ehk siis, kui ma olen sellega rohkem tutvuda jõudnud.