Liisbet üritab kõrgseltskonda sulada

Seekordne nädalavahetus möödus suures osas Brüsselis. Kuna Leuvenis kuuleb reede õhtul raudteejaama tõttavate õppurite kohvrirataste kõrinat ning baarides haigutab vaid tühjus ja rumeenlasest akordionimängija, siis ei jää välistudengitel muud üle kui kuhugi suuremasse linna põrutada. Seega sõitsime pealinna, et Euroopa Parlamendi kõrval asuval Place de Luxembourgil peenes seltskonnas kenake õhtu veeta. Place de Luxembourg on selline koht, kuhu üks harilik Leuveni (flaami) kaltsakas ei satu. Välibaaris kohtuvad lipsu lõdvaks lasknud siniverelised kontorirotid, aga ka kärjääriredelil alles esimesi pulki ületavad püüdlikud noored. Näiteks MEPide assistendid. Me mõtlesime, et võiksime olla näiteks Piraadipartei MEPi assistendid. Üks keedab kohvi, teine tõstab pabereid ühest hunnikust teise ja kolmas tõmbab netist muusikat. Igatahes Place de Luxembourgil toimub intensiivne networking. Me nägime ilmselt liiga tudengilikud välja, et tähtsaid tutvusi sõlmida. Niisiis läksime viimase rongiga tagasi.

Kuna magistritööle mõtlemine on liiga masendav ja tähtajani on tervelt nädal aega, siis võtsime ka laupäeval tee Brüsselisse jalge alla. Seekord võtsime asja tõsiselt. Kõigepealt sattusime mingisugusesse Hispaania baari, mis nägi välja nagu kellegi korter või elutuba, kus toimus suguvõsa kokkutulek. Ühesõnaga, väga random koht. Pärast seda suundusime ühte klubisse, kus oli kahjuks üsna amatöörlik DJ, aga kuna meeleolu oli hea, siis osutus pidu üsna toredaks. Ka klubis tiirles ohtralt (õhtuks pintsaku koju jätnud) pintsaklipslasi, Ralph Laureni triiksärkides, kaks ülemist nööpi lahti. Brüsseli ülim trendiriietus pidi olema spordijakk ja läikivad kingad. Euroopa pealinnas leiduvat isegi selliseid klubisid, kus enne sisenemist tuleb näidata, kui palju sul rahakotis raha on.

Jah, Belgia ON kummaline riik. Brüssel on nagu omaette maailm, aga kui aus olla siis Leuven on tunduvalt armsam ja kenam koht. Hakkab juba koduseks saama teine. Jah, ka kool on nüüd ametlikult pihta hakanud, täna oli päris pikk päev. Ma vist juba mainisin, et meie seltskond on väga kirju. Huvitaval kombel kütab kõige rohkem kirgi religiooniteema. Kui loengutes räägitakse sellistest mõttetutest asjadest nagu ESDP või neorealism, ei kosta publiku seast ühtki iitsatust. Kui aga kasvõi kuidagi ümber nurga tuleb jutuks "religioon" või usk, ärkab selline elav keskustelu, et vähe pole. Azerbaidžaanlane (ma ei tea, kas ma kirjutasin selle sõna õigesti), kosovo albaanlane, türklane ja ungarlane hakkavad üksteisevõidu diskuteerima. Mina kui maailma kõige ateistlikuma riigi esindaja tunnen ennast väga kõrvalejäetuna...

Aga tänaseks siis minu poolt kõik, head ööd!

Flandria päevik alustab

Minu liigsest Stella Artois' tarbimisest kurnatud aju on viimaks taas käivitunud on valmis sõnadesse panema muljeid elust-olust Leuvenis. Nagu eelnevast lausest paistab, olen ma viimased poolteist nädalat peamiselt õllejoomisega tegelenud. Peaks mainima, et Belgia kuningriik on selleks ideaalsed tingimused joonud: tee alkoholismini on sillutatud 1 € maksva õllega. Jah, tubli õppur Liisbet otsustas minna Belgiasse tarkust koguma ning vaikset ja mõtisklevat aastat veetma. Saatuse tahtel aga sattus Liisbet elama tänavale, kus asuvad kõik teaduskondade pubid (majandus, juura, psühholoogia, politoloogia) ja Leuveni kuumimad klubid, majja, mille allkorrusel on alkoholipood ja mille kõik elanikud on oma hobiks nimetanud "väljaskäimise". Üle tee asuval linnaväljakul lällas veel eile rändtivoli ning selle kõrval asuvates putkades haisesid rasvas praetud teod (l'escargots). Peod algavad Belgias siis, kui üks korralik eestlane näeb ammu kodus teki all und sellest, kuidas ta kaks tundi tagasi taksoga kodu poole vuras. Pärast korralikku lustimist voorivad näljased pidulistehordid otse minu maja vastas asuvasse kebabikohta keha kinnitama. Koha omanikuga olen ma juba sina peal, sest minu köök tundus mulle algul nii hirmuäratav, et ma otsustasin kasutada lihtsama vastupanu teed ja lihtsalt kebabi osta. Nad muide näevad minu akendesse ja fikseerivad iga minu liigutuse.

Üldse paljud inimesed näevad minu akendesse, sest see on ju täiesti normaalne. Kogu su elu on luubi all. Ruumi on väga vähe, majad paistavad väljast nii kitsad, nagu elaks seal mingid päkapikud. Kõniteed on ka kitsad, minusugune kolakas ikka naljalt ära ei mahu. Üks soomlane rääkis, et ta tundis end liiga ahistatuna ja vajas aega omaette olemiseks ning ainus vaikne koht, mille ta selleks otstarbeks leidis, oli surnuaed. Seal sai ta ka vaid umbes 1 sekundi vaikuses olla, sest surnuaed asub suure liiklusõlme kõrval.

Leuveni ülikool on katoliiklik ülikool. Seega ei ole üldse imelik, kui mingid ranitsatega nunnad linnas ringi jalutavad. Linn on väga vana ja ajalooline, ajaloost lausa pungil. Tudengitele üüritakse välja ruume, mille seintel on mingid baroksed ornamendid, umbes nagu Mustpeade maja, mis on sada korda muinsuskaitse alla võetud. Leuven on ka Brüsselile väga lähedal, ca 20 km. Pühapäeval käisimegi paari uue tuttavaga Brüsselis ühel pargifestivalil. Tol päeval oli aga Brüsselis autovaba päev. Kolm korda võite arvata, millega me Brüsselisse sõitsime. Ettevõtmine päädis sellega, et jätsime auto sõna otseses mõttes metsa ja sõitsime sõna otseses mõttes trammiga metsast linna.

Paari sõnaga ka koolielust. Kool pole veel päriselt alanud. Esmaspäeval oli sissejuhatav loeng, kus tutvustati meie programmi ja tulevikuväljavaateid. Pärast seda jagati tasuta piiramatus kogustes õlut. Õppejõud jõid koos õpilastega ja jää sulas. Peagi tuleb aga kõike tõsiselt võtma hakata, sest juba kahe nädala pärast on vaja esitada magistritöö teema. Erinevad õppejõud tutvustasid ka oma loenguid, kõik tundus äärmiselt huvitav. Kaasõpilased tundivad ka põnevad, rahvast on igalt poolt. Mingil põhjusel on tohutult rumeenlasi, oma 6 inimest vist. Üks tüüp on isegi Lõuna-Koreast. Olevat Simpsoneid vaadates inglise keele ära õppinud.

Vot, esialgu sellest vast aitab. Ma ei saa ju preili Jemmerile alla jääda ja pidin ka blogi hakkama kirjutama. Nii et tervisi Bristolisse ja igale poole mujale kah.