Kirjutan kui tavaline kõrgema haridusega noor inimene, end talendiks nimetada ma vast ei söandaks. Teatud põhjustel ja osalt ka puhta juhuse ja õnne(?) läbi resideerun praegu ühes Lääne-Euroopa suurlinnas. Kõigepealt pean tõdema, et elus sõltub inimeste valikute kõrval väga palju ka juhustest ning õnnest, eriti irooniliselt võib juhus inimese elu pea peale pöörata, nagu minuga ka juhtus. Lõpetasin hiljuti magistrantuuri ühes mainekas Euroopa ülikoolis ning olles üsna väsinud pidevast konkureerimisest ülikoolis ja nähes selle edasikandumist ka tööturule, plaanisin Eestisse naasta ning veidi rahulikult elu üle järele mõelda.
Tagasi tulles haaras mind täielik perspektiivitusetunne, eriti praeguse üleüldise ja iseäranis noorte tööpuuduse kontekstis. Kuna mul on kodumaal lühikene töökogemus küll olnud, mis muide ka minu praeguse välismaa praktikakoha saamise juures olulist rolli mängis, sest minu mitmetest teistest riikidest pärit ea- ja hariduskaaslastel midagi analoogset ette näidata polnud, siis võin end mõnevõrra erandlikuks, või kui soovite, õnnelikuks inimeseks pidada. Seega, kui sain mõne päeva pärast telefonikõne Euroopa pealinnast, et mind on välja valitud, ei kõhelnud ma kuigi pikalt ja ostsin lennukipileti tagasi riiki, mida ma küll väga ei armasta, aga mis on veidi enam kui aasta jooksul minu koduks saanud.
Kogu välismaale mineku, seal oleku ja sinna tagasimineku aja on mind vallanud väga eripalgelised tunded. Ühelt poolt tunnen, et maailm on minu ees valla kogu oma kirevuses, pärast Erasmuse programmis osalemist on suurilma maitse juba suhu saadud ning tahaksin end proovile panna järjest keerulisematest situatsioonides ja erinevates paikades. Teisalt, kõigel sellel on ka varjukülg – halastamatu konkurents, pinnapealsed ja ebasiirad inimsuhted, kohatine üksindus- ja pidetustunne ning loomulikkusest ja inimlikkusest eemalepöördunud suurlinnaelu.
Eestit külastades tahan iga kord lihtsalt metsas jalutada ning puhast õhku hingata. Eestis on imeline loodus, mis on meie ainus tõeline rikkus, mis väga paljudes riikides on juba möödunud nähtus. Eestist võiks saada tõeliselt eesrindlik roheline ökoriik. Meil on selleks kõik eelised: telekommunikatsioon on maailmatasemel, rahvast on piisavalt vähe, et paljusid otsuseid võtta vastu otsedemokraatia abil, mahepõllundust annaks arendada, kui vaid tahtmist oleks. Näeksin Eestit selles valdkonnas maailma esirinnas tõelise liidrina, mitte kuskil postsovietliku letargia hallis tsoonis Godot’d ootamas. Miks mitte ei võiks just mõni särav Eesti poliitik võtta sõna ülemaalimsel Bioloogilise Mitmekesisuse konverentsil? Selle asemel tõdeb raadiosaates eesti diplomaat nukralt, et meist ei sõltu Euroopa Liidus mitte midagi…
Tänapäeva maailmas on oluline nähtavus, mis paraku just Eesti üks tugevamaid külgi ei ole. Minusugusel noorel inimesel võib ju pea olla ideedest pungil, kuid „turule“ on väga raske siseneda, sest enamik kohti on hõivanud eelmine generatsioon, kes just kuigi palju ei huvitu maailmas toimuvast, nii kurb kui see ka ei ole.
Aga võib-olla just siin saavad välismaale suunduvad noored ka kodumaale kuidagi kasulikud olla - näidata, et ühest pisikesest riigist tuleb ka inimesi, kes huvituvad maailma asjadest ja tunnevad end mugavalt globaalse kodaniku rollis. Piirid aina hägustuvad ja maailm muutub ainult keerulisemaks, riigid kui sellised loovutavad järjest enam oma suveräänsust, võimu mõiste on muutunud. Nii palju siin maailmas taandub vaid isiku tasandile ja just inimestevaheline globaalne suhtlus on see, mis määrab meie tegelikkuse. Tuleviku noorte kodu pole mitte Eesti või Mehhiko või Jaapan, vaid maailm, kus elavad koos eestlased, mehhiklased, jaapanlased ja paljud-paljud teised. Kus keegi füüsiliselt oma koha leiab, ei olegi ehk enam nii tähtis, pigem on oluline, kus inimene end vaimselt ja hingeliselt kodus tunneb. Kui Eestis ei ole piisavalt ruumi uutele ideedele ja kus valitseb intellektuaalne stagnatsioon, siis on raske noori ja võimekaid inimesi sinna tagasi tuua. Ignorantsus muu maailma suhtes ning suletus on paraku kaks tegurit, mis ilmaelu näinud noori kodumaalt eemale tõukavad.
Kahtlemata on üks põhjus noorte võõrsilekippumises pettumus kodumaises kõrghariduses. Ebaselged eesmärgid ning mõnevõrra kohmakad sõnavõtud otsutajatelt, kel haridustee ammu seljataga, ei innusta noort just üleliia valima eestimaise Alma Materi kasuks. Ma ei jaga ka arvamust, et reaalteadused on ühe riigi toimimise alus. Et asjad toimiks, on vaja sümbioosi reaal-humanitaar-sotsiaalteadustest. On ju mitmed nüüdisaegsed teadusdistsipliinid välja arenenud vastusena ühiskonna ja tehnoloogia kiire arenguga kaasnenud komplitseeritud väljakutsetele. Näiteks keskkonnaküsimuste puhul aitaks kaasa sulam keskkonnatehnoloogiast, -eetikast ja -poliitikast ja -õigusest.
On ette tulnud, et inimesed, kes on võtnud erinevatel põhjustel vaevaks välismaal õppida ja kes on ka erinevad (spetsiifilised) oskused omandanud, võivad koju naastes leida end olukorrast, kus on raske oma erialale rakendust leida (olgu see siis reaal- või humanitaarala). Lõppkokkuvõttes, koju võidakse ju kutsuda, aga noortel pole kerge eikuskilt alustada. See ei ole muidugi vaid Eesti probleem, suures osas Euroopa riikides on olukord analoogne. Seega minu sõnum eelmistele põlvkondadele oleks järgmine – aidake meil alustada, võtke tööle noori, usaldage meid ja andke meile võimalus. Katteta lubaduste andmist on raske andeks anda ja oma elu ristteel seisvad noored võivad kergesti langetada valiku võõrsile asumise kasuks.
