... ehk tagasi oleviku, parafraseerides Rootsi juhtivat emo-bändi Kent. Olen juba üle kuu aja Eestis tagasi olnud ja avastasin, et see asi siin ripub endiselt üleval. Ja viimane postitus pärineb novembris lõpust, mistõttu on see blog ikka üksjagu surnud. Varjusurma ta ilmselt nüüd jääbki, aga enne peaks nagu ikka võõrsil veedetud aja kohta mingi kokkuvõtte tegema.
Rootsit jääb siis meenutama mõistagi hulk pidusid nationides, teistes ühikates ja öised post-peod Mårtenstorgeti kebabiputkas Mariah'i ja Enrique' taustal, hulk jalgrattal läbitud kilomeetreid, liitrid kanget kohvi, erakordselt halba õlut ja lääget siidrit, karismaatilised õppejõud: eks-hokimängijast politoloog a.k.a. "Nice Ass", ülisarkastiline (iseäranis Norra suhtes), aga samas südantsoojendavalt muhe Santa pluss veel stereotüüpselt rootsilikud itaalia immigrandist naisfeminist, kaks blondi keskkonnateadlikku naisterahvast ja herr Magnus, harrypotterilik Ülikooli Raamatukogu, bütsantsi kirikut meenutav Ülikooli peahoone, Lundi piltpostkaardilik turuplats ja munakivisillutisega peatänav, rootslaste costume national - H&M, krohvitud tüdrukud ja klantsitud poisid ning skinny jeans'id ja valged ketsid nende kõigi jalas, disaini- ja kodukujudusmonopoli IKEA omnipresence, hingematvalt kõrged hinad ja maksud, sekulariseerunud moslemid, modernsed rongid, vanamoeline viisakus, inimeste kustutamatu janu keelatud vilja- alkoholi - järele, snus, tarbimisühiskond vs roheline mõtlemine, rahu, vaikus, aeglus, karge õhk ja rõske tuul, madal taevas, innovatiivsus, topeltstandardid, võõrahirm, silmakirjalikkus, Stockholm vs ülejäänud Rootsi (tuleb tuttav ette ka Eesti kontekstis?), põhjamaine vaoshoitus, avarus, rohelised pargid ja neis ringi kalpsavad jänesed, täpsus ja korrektsus läbipõimunud kergelt vabameelse elegantsiga, väikesed poed ja ajalehekioskid, maani täis ja ennasttäis inimesed reedeõhtusel tänaval, kepi ja ostukotiga vanainimesed ühistranspordis, igavlevad immigrandid bussiootepaviljonis, lärmakad ja kuldsed tüdrukud ning nende edevad poisid, nooruslikud pensionärid, musta raamiga nohikuprillidega alternatiivinimesed, kelles kõigis voolab sinine veri kelle hoiakus on midagi kuninglikku, aga kes on üles kasvanud teadmisega, et kõik on võrdsed. See vist ongi, vähemalt nende endi meelest, Skandinaavia kvintessents. Ja mulle see jätkuvalt meeldib :)
