Pill tuleb pika ilu peale. Kui iga nädal lapsiku õhinaga esmaspäevast neljapäevani lustida ja lällata, on vist üsna loogiline, et reedeks on aur väljas. Minu mitu nädalat vaikselt vindunud köha lahvatas reedel tõeliseks puuslangiks. Keskkonnapoliitika loengu elasin veel kuidagi üle, pärast seda aset leidnud Hiina ja EL suhete teemaline konverents jäi minu jaoks aga lühikeseks. Rahvas võis hämminguga jälgida, kuidas pärast Hiina Rahvavabariigi suursaadiku ülevoolavat "world-peace and let's be friends" kõnet mingi tülpinud blond saalist välja jalutab. Niisiis põgenesin hingeldades ülikoolihoonest ja roomasin apteeki. Kurtsin apteekrile, et mul on vist gripp, mispeale too mulle lahkelt kaks pakki imerohtu ulatas. Kühveldasin siis tabletid sisse ja keerasin magama. Pärast lühikest uinakut köhisin terve öö ja järgmise hommiku ja laupäevase päeva. Võtsin veel paar tabletti, aga siis hakka kuidagi kole paha. Süda lõi kiiresti ja õhk lõppes otsa. Jooksin kööki, kus toimus järjekordne filosoofide õhtusöömaaeg (nende olengute mastermind on meie maja leedukas Julius, kes paistab olevat Leuveni filosoofide seltskonnahing). Kurtsin neile oma halba enesetunnet ja palusin neil kiirabile helistada. Ja ootamise ajal hoidsid mu kätt ja rääkisid filosoofilist juttu, et ma ära ei minestaks. Ja siis sain ma elus esimest korda kiirabiautoga sõita. Haiglas tehti mulle igasuguseid teste ja selgus, et mul polegi midagi tõsist viga, lihtsalt allergiline reaktsioon teatud ravimi komponendi suhtes. Ja minu pärimise peale, kas mul on nüüd seagripp, öeldi umbes, et "yeah, right!". Ma arvan, et seagripp on üks suur ravimifirmade väljamõeldis, et riigid nagu Soome saaksid vaktsiini pärast miljoneid tuulde loopida. Igatahes, selline oli siis minu sellenädalane laupäeva õhtu. Kiirabiarst küsis, kuidas mulle Leuven meeldib, et see on hea koht pidutsemiseks. Ma ütlesin, et kohe nii hea, et satud haiglasse.
Ei, aga põnev oli. Mulle tehti viimati röntgenit siis, kui ma olin viieaastane. Pärast vereproovi võtmist jäeti mingisugune julla veeni sisse, mille otsas oli selline kraaninupp. Seda nuppu sai keerata, kui uuesti oli verd vaja, et mind ei peaks teist korda torkama. Meditsiinitarvikud on ikka kõvasti edasi arenenud alates sellest, kui minult viimane kord vereproov võeti. Aga sellised jullad on natuke naljakad, sest lihtsalt sellepärast, et mind teist korda mitte susata, on vaja mingit hullu kaadervärki, plaastreid ja plastmassi. Aga see on (Lääne-) Euroopa. Inimene on kui pehme mollusk sametpadjal, keda kuri süstal üleliia torkida ei tohi. See ongi kõrge inimarengu indeks - kui sinu riigis on nii täiuslikult väljaarendatud vidinad. Iga viimanegi hämar ja spontaanne ruutsentimeeter on ära kustutatud.
Jah, aga räägitakse, et Belgias on ka üksjagu koledaid kohti. Üks neist olevat Charleroi, Valloonia suurim linn. Mnjah, ma arvan, et ma ei tunne Belgiat veel piisavalt. Aga ma arvan, et see on tegelikult põnev koht, võluv oma imelikkuses. Niisiis, annan teada, kui prantsuskeelseid getosid uurima lähen.
Lõpetuseks aga viimase aja suurim Belgia
popphitt, mis polegi tüüpiline tümakas, vaid hoopis portugalikeelne etnobiit.
