sõjanaine

Tervitused vanast Euroopast! Minu räsitud tervis hakkab näitama paranemise märke, viimasel ajal olen isegi koolis käinud korralikult. Selleks on ka põhjus, kool on huvitavamaks muutunud. Meie seminari juhendaja ja professorite assistent Kolja (väga korralik ja kena ja kõrgelt haritud saksa soost värske PhD omanik, kelle nimi viitaks ühe eestlase jaoks pigem mõnele vene parmule) on ka oma olekule tempot ja särtsu juurde lisanud. Toosama Kolja saatis mulle meili, et ma võiksin oma magistritöös keskenduda mitte CFSP-le (Common Foreign and Security Policy, kes veel ei tea), vaid ESDP-le (European Security and Defence Policy). Sellest viimasest on mul seni üsna narr mulje, sest meenutades Riigikantselei KOKi koosolekuid, siis Kaitsemini tool oli üsna tihti üsna tühi. Kokkuvõttes "Eesti 5 aastat EL-is" mainiti vaid, et Eesti liitumine NATO ja EL-iga on "märgilise tähtsusega". Ma siis uurin seda meie jaoks nii tähtsat asja.

Eile lugesin terve päeva artikleid ja arvamusi. Kuskilt koorus välja, et Saksa parlament lõi häirekella Bosnia ja Hertsegoviina missiooni jätkamise osas, sest saksa politseibrigaad leidis massihaua ja sai trauma. Ma ei tea, kas nad lootsid, et neid ootab seal Bosnias ees mingi Eurodisneyland või? Aga jah, mida minusugune sellistest asjadest ka teab. Pärast magistritöö kirjutamist ehk saan targemaks, võib-olla saadetakse ka kuhugi massihaudu kaema...

Aga lõpetagem siis vähemmorbiidsetes toonides. Elu hakkab rohkem paika loksuma, see nädal on plaan kainena mööda saata, eesmärgiga terveks saada. Tervisi Tallinna ja Taaralinna.

kuidas ameerika filosoofid mu elu päästsid...

Pill tuleb pika ilu peale. Kui iga nädal lapsiku õhinaga esmaspäevast neljapäevani lustida ja lällata, on vist üsna loogiline, et reedeks on aur väljas. Minu mitu nädalat vaikselt vindunud köha lahvatas reedel tõeliseks puuslangiks. Keskkonnapoliitika loengu elasin veel kuidagi üle, pärast seda aset leidnud Hiina ja EL suhete teemaline konverents jäi minu jaoks aga lühikeseks. Rahvas võis hämminguga jälgida, kuidas pärast Hiina Rahvavabariigi suursaadiku ülevoolavat "world-peace and let's be friends" kõnet mingi tülpinud blond saalist välja jalutab. Niisiis põgenesin hingeldades ülikoolihoonest ja roomasin apteeki. Kurtsin apteekrile, et mul on vist gripp, mispeale too mulle lahkelt kaks pakki imerohtu ulatas. Kühveldasin siis tabletid sisse ja keerasin magama. Pärast lühikest uinakut köhisin terve öö ja järgmise hommiku ja laupäevase päeva. Võtsin veel paar tabletti, aga siis hakka kuidagi kole paha. Süda lõi kiiresti ja õhk lõppes otsa. Jooksin kööki, kus toimus järjekordne filosoofide õhtusöömaaeg (nende olengute mastermind on meie maja leedukas Julius, kes paistab olevat Leuveni filosoofide seltskonnahing). Kurtsin neile oma halba enesetunnet ja palusin neil kiirabile helistada. Ja ootamise ajal hoidsid mu kätt ja rääkisid filosoofilist juttu, et ma ära ei minestaks. Ja siis sain ma elus esimest korda kiirabiautoga sõita. Haiglas tehti mulle igasuguseid teste ja selgus, et mul polegi midagi tõsist viga, lihtsalt allergiline reaktsioon teatud ravimi komponendi suhtes. Ja minu pärimise peale, kas mul on nüüd seagripp, öeldi umbes, et "yeah, right!". Ma arvan, et seagripp on üks suur ravimifirmade väljamõeldis, et riigid nagu Soome saaksid vaktsiini pärast miljoneid tuulde loopida. Igatahes, selline oli siis minu sellenädalane laupäeva õhtu. Kiirabiarst küsis, kuidas mulle Leuven meeldib, et see on hea koht pidutsemiseks. Ma ütlesin, et kohe nii hea, et satud haiglasse.

Ei, aga põnev oli. Mulle tehti viimati röntgenit siis, kui ma olin viieaastane. Pärast vereproovi võtmist jäeti mingisugune julla veeni sisse, mille otsas oli selline kraaninupp. Seda nuppu sai keerata, kui uuesti oli verd vaja, et mind ei peaks teist korda torkama. Meditsiinitarvikud on ikka kõvasti edasi arenenud alates sellest, kui minult viimane kord vereproov võeti. Aga sellised jullad on natuke naljakad, sest lihtsalt sellepärast, et mind teist korda mitte susata, on vaja mingit hullu kaadervärki, plaastreid ja plastmassi. Aga see on (Lääne-) Euroopa. Inimene on kui pehme mollusk sametpadjal, keda kuri süstal üleliia torkida ei tohi. See ongi kõrge inimarengu indeks - kui sinu riigis on nii täiuslikult väljaarendatud vidinad. Iga viimanegi hämar ja spontaanne ruutsentimeeter on ära kustutatud.

Jah, aga räägitakse, et Belgias on ka üksjagu koledaid kohti. Üks neist olevat Charleroi, Valloonia suurim linn. Mnjah, ma arvan, et ma ei tunne Belgiat veel piisavalt. Aga ma arvan, et see on tegelikult põnev koht, võluv oma imelikkuses. Niisiis, annan teada, kui prantsuskeelseid getosid uurima lähen.

Lõpetuseks aga viimase aja suurim Belgia popphitt, mis polegi tüüpiline tümakas, vaid hoopis portugalikeelne etnobiit.

Liisbet üritab kõrgseltskonda sulada

Seekordne nädalavahetus möödus suures osas Brüsselis. Kuna Leuvenis kuuleb reede õhtul raudteejaama tõttavate õppurite kohvrirataste kõrinat ning baarides haigutab vaid tühjus ja rumeenlasest akordionimängija, siis ei jää välistudengitel muud üle kui kuhugi suuremasse linna põrutada. Seega sõitsime pealinna, et Euroopa Parlamendi kõrval asuval Place de Luxembourgil peenes seltskonnas kenake õhtu veeta. Place de Luxembourg on selline koht, kuhu üks harilik Leuveni (flaami) kaltsakas ei satu. Välibaaris kohtuvad lipsu lõdvaks lasknud siniverelised kontorirotid, aga ka kärjääriredelil alles esimesi pulki ületavad püüdlikud noored. Näiteks MEPide assistendid. Me mõtlesime, et võiksime olla näiteks Piraadipartei MEPi assistendid. Üks keedab kohvi, teine tõstab pabereid ühest hunnikust teise ja kolmas tõmbab netist muusikat. Igatahes Place de Luxembourgil toimub intensiivne networking. Me nägime ilmselt liiga tudengilikud välja, et tähtsaid tutvusi sõlmida. Niisiis läksime viimase rongiga tagasi.

Kuna magistritööle mõtlemine on liiga masendav ja tähtajani on tervelt nädal aega, siis võtsime ka laupäeval tee Brüsselisse jalge alla. Seekord võtsime asja tõsiselt. Kõigepealt sattusime mingisugusesse Hispaania baari, mis nägi välja nagu kellegi korter või elutuba, kus toimus suguvõsa kokkutulek. Ühesõnaga, väga random koht. Pärast seda suundusime ühte klubisse, kus oli kahjuks üsna amatöörlik DJ, aga kuna meeleolu oli hea, siis osutus pidu üsna toredaks. Ka klubis tiirles ohtralt (õhtuks pintsaku koju jätnud) pintsaklipslasi, Ralph Laureni triiksärkides, kaks ülemist nööpi lahti. Brüsseli ülim trendiriietus pidi olema spordijakk ja läikivad kingad. Euroopa pealinnas leiduvat isegi selliseid klubisid, kus enne sisenemist tuleb näidata, kui palju sul rahakotis raha on.

Jah, Belgia ON kummaline riik. Brüssel on nagu omaette maailm, aga kui aus olla siis Leuven on tunduvalt armsam ja kenam koht. Hakkab juba koduseks saama teine. Jah, ka kool on nüüd ametlikult pihta hakanud, täna oli päris pikk päev. Ma vist juba mainisin, et meie seltskond on väga kirju. Huvitaval kombel kütab kõige rohkem kirgi religiooniteema. Kui loengutes räägitakse sellistest mõttetutest asjadest nagu ESDP või neorealism, ei kosta publiku seast ühtki iitsatust. Kui aga kasvõi kuidagi ümber nurga tuleb jutuks "religioon" või usk, ärkab selline elav keskustelu, et vähe pole. Azerbaidžaanlane (ma ei tea, kas ma kirjutasin selle sõna õigesti), kosovo albaanlane, türklane ja ungarlane hakkavad üksteisevõidu diskuteerima. Mina kui maailma kõige ateistlikuma riigi esindaja tunnen ennast väga kõrvalejäetuna...

Aga tänaseks siis minu poolt kõik, head ööd!

Flandria päevik alustab

Minu liigsest Stella Artois' tarbimisest kurnatud aju on viimaks taas käivitunud on valmis sõnadesse panema muljeid elust-olust Leuvenis. Nagu eelnevast lausest paistab, olen ma viimased poolteist nädalat peamiselt õllejoomisega tegelenud. Peaks mainima, et Belgia kuningriik on selleks ideaalsed tingimused joonud: tee alkoholismini on sillutatud 1 € maksva õllega. Jah, tubli õppur Liisbet otsustas minna Belgiasse tarkust koguma ning vaikset ja mõtisklevat aastat veetma. Saatuse tahtel aga sattus Liisbet elama tänavale, kus asuvad kõik teaduskondade pubid (majandus, juura, psühholoogia, politoloogia) ja Leuveni kuumimad klubid, majja, mille allkorrusel on alkoholipood ja mille kõik elanikud on oma hobiks nimetanud "väljaskäimise". Üle tee asuval linnaväljakul lällas veel eile rändtivoli ning selle kõrval asuvates putkades haisesid rasvas praetud teod (l'escargots). Peod algavad Belgias siis, kui üks korralik eestlane näeb ammu kodus teki all und sellest, kuidas ta kaks tundi tagasi taksoga kodu poole vuras. Pärast korralikku lustimist voorivad näljased pidulistehordid otse minu maja vastas asuvasse kebabikohta keha kinnitama. Koha omanikuga olen ma juba sina peal, sest minu köök tundus mulle algul nii hirmuäratav, et ma otsustasin kasutada lihtsama vastupanu teed ja lihtsalt kebabi osta. Nad muide näevad minu akendesse ja fikseerivad iga minu liigutuse.

Üldse paljud inimesed näevad minu akendesse, sest see on ju täiesti normaalne. Kogu su elu on luubi all. Ruumi on väga vähe, majad paistavad väljast nii kitsad, nagu elaks seal mingid päkapikud. Kõniteed on ka kitsad, minusugune kolakas ikka naljalt ära ei mahu. Üks soomlane rääkis, et ta tundis end liiga ahistatuna ja vajas aega omaette olemiseks ning ainus vaikne koht, mille ta selleks otstarbeks leidis, oli surnuaed. Seal sai ta ka vaid umbes 1 sekundi vaikuses olla, sest surnuaed asub suure liiklusõlme kõrval.

Leuveni ülikool on katoliiklik ülikool. Seega ei ole üldse imelik, kui mingid ranitsatega nunnad linnas ringi jalutavad. Linn on väga vana ja ajalooline, ajaloost lausa pungil. Tudengitele üüritakse välja ruume, mille seintel on mingid baroksed ornamendid, umbes nagu Mustpeade maja, mis on sada korda muinsuskaitse alla võetud. Leuven on ka Brüsselile väga lähedal, ca 20 km. Pühapäeval käisimegi paari uue tuttavaga Brüsselis ühel pargifestivalil. Tol päeval oli aga Brüsselis autovaba päev. Kolm korda võite arvata, millega me Brüsselisse sõitsime. Ettevõtmine päädis sellega, et jätsime auto sõna otseses mõttes metsa ja sõitsime sõna otseses mõttes trammiga metsast linna.

Paari sõnaga ka koolielust. Kool pole veel päriselt alanud. Esmaspäeval oli sissejuhatav loeng, kus tutvustati meie programmi ja tulevikuväljavaateid. Pärast seda jagati tasuta piiramatus kogustes õlut. Õppejõud jõid koos õpilastega ja jää sulas. Peagi tuleb aga kõike tõsiselt võtma hakata, sest juba kahe nädala pärast on vaja esitada magistritöö teema. Erinevad õppejõud tutvustasid ka oma loenguid, kõik tundus äärmiselt huvitav. Kaasõpilased tundivad ka põnevad, rahvast on igalt poolt. Mingil põhjusel on tohutult rumeenlasi, oma 6 inimest vist. Üks tüüp on isegi Lõuna-Koreast. Olevat Simpsoneid vaadates inglise keele ära õppinud.

Vot, esialgu sellest vast aitab. Ma ei saa ju preili Jemmerile alla jääda ja pidin ka blogi hakkama kirjutama. Nii et tervisi Bristolisse ja igale poole mujale kah.