Mõtlesin, et kirjutn veidi pikemalt meie ühikast. Ühelt poolt tahaks ma siit ära kolida, sest vannitoa ja köögi jagamine on ikka üle mõistuse. Üks kanada kutt lubas kirjutada romaani "The Double Standards of Sweden" kui ta vanaks jääb. Teiselt poolt jälle - siin on põnev. Viimasel ajal on mul aga raskusi magamisega - mu tuba asub köögi vastas, siis ma kuulen, kuidas Kashif Pakistanist kell 4 hommikul pottide ja pannidega jändab. Praegu on ju ramadaan. Aga ta on väga tore - ütleb mulle alati eesti keeles "tere" ja "nägemist". Meie korrusel elab päris mitu hiinlast (osa on minema kolinud) - allkorruse rahvas ristis 2. korruse "Chinatowniks". Hiinlased said sellest teada ja sõimasid meid rassistideks. Me ei tohi enam kasutada väljendit Chinatown. Minu kaks head sõpra on Christophe Belgiast ja Ali Kanadast. Me oleme need sarkastilised inimesed. Kaks hiinlast on ka lahedad - Hao, kes otsib endale meeleheitlikult tüdruksõpra (ta on mind viimasel ajal hakanud tervitama väljendiga "Hey, Baby!") ja Will Tao, kes joob kogu aeg mingitest pisikestest köharohupudelitest õlut, sest see on odavam kui vesi. Paar päeva tagasi kolis sisse ameerika kutt, kes on suht George W. nägu, aga loeb kogu aeg Noam Chomsky't. Vahetult pärast tema tulekut ilmus sahvrisse koeratoidu pakki meenutav kott kirjaga "pure protein. mixes easily". GMO? Steroidid? Ameerika...
India tshikk räägib kogu aeg väga keskkonnateadlikku juttu. Siin on ka kaks valgevene tshikki (ma ei tea, kuidas neil küll oma riigist siia õnnestus pääseda), kes on väga venesõbralikud. Ühesõnaga, nad ei kiitnud heaks, et eestlased Aljosha teise kohta sõidutasid.
Aga peod on meil siin vinged, sest see on "the best we can do here".
No comments:
Post a Comment