Veidi lähemalt nädalavahetusest.
Põhimõtteliselt algas nädalavahetus juba kolmapäeval, kui me oma rootslastest ja prantslastest ja austraallasest ja ameeriklasest ja minust kui eestlasest koosneva kursusega (loengukaaslased või ma ei tea, kuidas öelda) väljas käisime. Baaris nimega "Mods", kus kogu aeg Depeche Mode'i lastakse. Meenutab üht kohta Tallinnas. Olen sinna baari 3 korda sattunud ja mulle tundub, et see mees, kes seal töötab arvab, et ta meeldib mulle ja silub mind nähes oma geelist nõretavaid juukseid. Ei, ma ei ütle midagi, ta on sama ilus nagu valdav enamik rootsi mehi.
Neljapäeval leidis meie köögis aset järjekordne õhtune/öine/hommikune vestlusring, kus mul avanes võimalus rääkida eesti rahvusspordialadest naisekandmisest, kiikingust ja saunas küpsemisest. Inimeste ettekujutus Eestist muutus veelgi sürreaalsemaks.
Reede õhtul läksime Christophe'i, Ali ja Warreniga ühte teise baari, mida sobiks vist nimetada Lundi Zavoodiks. Seisin õllejärjekorras ja kohtasin üht tuttavat iirlast, kes oli ära unustanud, kust ma pärit olen. Ütlesin talle, et Eestist, mispeale keeras minu ees seisev pika patsiga noormees (väga zavood!) ümber, tõstis õlleklaasi ja lausus "Terviseks!". Ma küsisin, et kas ta on eestlane, mispeale ta vastas "No, I'm not. I just know how to say "Cheers!" in 35 languages". Ja siis ta ütles "Terviseks!" peruu keeles, mis olevat kõige pikem.
Läksin siis oma õllega õue teiste juurde ja istusin lauda. Järsku ühines meiega goot nimega Emil ja palus Ali'lt lonksu õlut, mille peale Ali eitavalt vastas ja tutvustas mind Emilile kui "my friend from Estonia". Seepeale ütles Emil "From the boat," mispeale mina "No, from the country. Estland", mispeale tema "No, the boat. You and your boat are sinking". Ning ta vajus sügavale mõttesse. Ja reede oli 28. september. Kui selgus, et keegi Emilile õlut pakkuda ei kavatse, lausus ta "Peace out people" ja lahkus meie seltskonnast.
Põhimõtteliselt algas nädalavahetus juba kolmapäeval, kui me oma rootslastest ja prantslastest ja austraallasest ja ameeriklasest ja minust kui eestlasest koosneva kursusega (loengukaaslased või ma ei tea, kuidas öelda) väljas käisime. Baaris nimega "Mods", kus kogu aeg Depeche Mode'i lastakse. Meenutab üht kohta Tallinnas. Olen sinna baari 3 korda sattunud ja mulle tundub, et see mees, kes seal töötab arvab, et ta meeldib mulle ja silub mind nähes oma geelist nõretavaid juukseid. Ei, ma ei ütle midagi, ta on sama ilus nagu valdav enamik rootsi mehi.
Neljapäeval leidis meie köögis aset järjekordne õhtune/öine/hommikune vestlusring, kus mul avanes võimalus rääkida eesti rahvusspordialadest naisekandmisest, kiikingust ja saunas küpsemisest. Inimeste ettekujutus Eestist muutus veelgi sürreaalsemaks.
Reede õhtul läksime Christophe'i, Ali ja Warreniga ühte teise baari, mida sobiks vist nimetada Lundi Zavoodiks. Seisin õllejärjekorras ja kohtasin üht tuttavat iirlast, kes oli ära unustanud, kust ma pärit olen. Ütlesin talle, et Eestist, mispeale keeras minu ees seisev pika patsiga noormees (väga zavood!) ümber, tõstis õlleklaasi ja lausus "Terviseks!". Ma küsisin, et kas ta on eestlane, mispeale ta vastas "No, I'm not. I just know how to say "Cheers!" in 35 languages". Ja siis ta ütles "Terviseks!" peruu keeles, mis olevat kõige pikem.
Läksin siis oma õllega õue teiste juurde ja istusin lauda. Järsku ühines meiega goot nimega Emil ja palus Ali'lt lonksu õlut, mille peale Ali eitavalt vastas ja tutvustas mind Emilile kui "my friend from Estonia". Seepeale ütles Emil "From the boat," mispeale mina "No, from the country. Estland", mispeale tema "No, the boat. You and your boat are sinking". Ning ta vajus sügavale mõttesse. Ja reede oli 28. september. Kui selgus, et keegi Emilile õlut pakkuda ei kavatse, lausus ta "Peace out people" ja lahkus meie seltskonnast.
See pole veel kõik. Siis ilmus mingi mehike, kes pakkus meile "flipbook'e" (väikesed raamatukesed, mille lehti kiiresti lapates näeb filmi), raha eest muidugi. Ja rootsi keelt ta ei rääkinud. "I like movies. Do you like movies too? Buy a flipbook!". Kuna me vedu ei võtnud, liikus ta järgmise laua juurde.
Nii, laupäev. Läksime ühte ühikasse peole, mis toimus köögis ja kus oli palju purjus rootslasi. Ja palju sakslasi, sest neid on siin igal pool väga palju. Mina, Fabio ja Christophe lahkusime kell pool kolm, kodust leidsime eest ühe purjus valgevenelase ja purjus türklase. Kell pool neli saabus Mirianne, kes teatas, et varsti pärast meie lahkumist tehti ühika siseõues lõke ja kaks sakslast viskasid teleka tulle.
Öösiti ei maga siin enam keegi. Ramadaan kestab endiselt, mistõttu nii kui kell kukub 4, saabuvad Kashif ja Dong-Ho kööki ja hakkavad vaaritama. Aga kedagi see ei häiri, sest keegi ei maga niikuinii. Elu on siin hullukas päris kreisi, nii kreisi, et juba lahe :)
3 comments:
peruu keel? viimaks oli see ikka ketšua?
ta seletas pikalt, et nii öeldakse Titicacas. Mul pole õrna aimugi, mis keelt seal räägitakse.
aaa... no seal Titicaca kaldail räägitakse vist põhiliselt aimaraa keelt, aga vbla ketšuat ka. mõlemad on tõsised kümne-miljoni-keeled :)
Post a Comment